Alulinn - Alulinn (allikates ka Alolinn) oli kunagine linnus, mille ase on Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas soosaarel Aa küla territooriumil Aa mõisa südamest umbes 1,75 km kagu pool, Tallinna–Narva maanteest umbes 600 m lõuna pool. See oli soolinnus Askälä ja Alutaguse kihelkonna piiril. Tegemist on Virumaa kõige idapoolsema teadaoleva muinaslinnusega.

25.-29.06.2025 toimusid Alulinna muinaslinnusel arheoloogilised väljakaevamised.

Välitöid juhatasid Ragnar Saage Tartu Ülikoolist ja Kristo Siig Tallinna Ülikoolist. Nende koostatud kokkuvõte väljakaevamistest ja avastustest on teie ees.

Kaevamised Alulinna linnusel möödusid üldjoontes edukalt. Taaskord oli tunda kohaliku kogukonna suurt huvi ja tuge meie ettevõtmise vastu, millest oli väga palju rõõmu ja abi. Vald ja Aa küla vabatahtlikud aitasid linnuse õueala niitmisega, EMK kristlik laager Gideon majutusega, ka kaevamistel oli abiks kohalikke inimesi ning avatud kaevandi päevale tuli hulganisti huvilisi uudistama. 

Meie väljakaevamiste eesmärkideks oli:

- saada teada, millis(t)est aja(perioodide)st linnus pärineb;
- otsida rauatööga seotud jälgi

Selleks tegime ühe läbilõike linnuse kirdepoolsest otsavallist ning ühe kaevandi linnuse õueala edelaossa. Samuti tegime linnuse õuele 16 prooviauku ning uurisime ala georadari ja metallidetektoritega.

Vastus küsimusele, mis ajast või aegadest linnus pärineb, selgub alles mõne kuu pärast, kui saame laborist radioaktiivse süsiniku analüüside vastused. Kahjuks ei õnnestunud meil leida ühtegi sellist esemeleidu, mis võimaldanuks kohe linnuse vanust määrata. Õnneks saime siiski sütt, põlenud loomaluid ja isegi niiskuse tõttu säilinud puitu, mis võimaldavad radioaktiivse süsiniku meetodi abil kenasti dateerida, millal linnus rajati.

Ka selles osas, mille jaoks linnus rajati, jääb üht-teist lahtiseks. Kindlasti saame üle kinnitada, et Alulinn ei ole Eesti mõistes tavaline muinasaegne linnus. Paljud linnused on olnud mõne muistse piirkonna keskusteks, teised aga paiknenud oluliste kaubateede ääres, kuid Alulinn paikneb pigem kahe piirkonna piirialal ning ka kaubitsemiskohale miski ei viita. Niisiis tuleb kõne alla kaks varianti - kas tegemist ongi pelgupaigaks rajatud linnusega või mingite rituaalide jaoks rajatud sulendikuga (nagu on pakkunud arheoloog Vello Lõugas). Hetkel me kumbagi varianti ümber lükata ega tõendada ei saa.

Üllatav on linnuse võimsus - vallid ei jää ruumala poolest palju alla Purtse Tarakalda linnusele, mida uurisime eelmisel aastal ja mida tuleb pidada Ida-Virumaa võimsaimaks. Kui Purtses on vall tehtud paeplaatidest vaid servades ja sisu on kivide ja mulla segu, siis Alulinnas on kogu müür paeplaatidest, mis tuli tagatipuks kohale tuua (ilmselt talvel regedega) vähemalt paari kilomeetri kauguselt. Unikaalseks osutus ka valli kuju - hetkel tundub, et kui paekivist kuivmüüri väliskülg laoti enam-vähem püstloodselt, siis siseküljele laoti müüri peale pääsemiseks paeplaatidest kurviga aste, mis oma voolujoonelise kujuga meenutab kaasaegset arhitektuuri, näiteks Rail Baltica Ülemiste terminalihoonet. Arvame, et selline omapärane ladumisviis oli nutikas lahendus sideaineta kivilao stabiilsemaks muutmiseks. Valli juures oli põnev seegi, et kõige paksem kultuurkiht linnusel oli säilinud valli all. Tavaliselt on ikka vastupidi - esmalt rajatakse vall ja siis tekib selle taha (sissepoole) elutegevusest kultuurkiht. Võimalik, et enne valli ehitamist oli selle kohal olnud koldekoht ja keegi seal elanud ning linnus jäi pärast rajamist üsna varsti kasutuselt ära.

Rauatootmisele viitavad toorraua pätside leiud Alulinna ümbrusest. Linnuse õuelt leidsime küll tagiliblesid ja tagikuuli, mis viitavad, et kuskil lähikonnas on sepistatud, ent täpsemat asukohta ei õnnestunud välja selgitada. Samuti leidsime linnusest väljaspoolt mõned vasesulamist esemekatked, mis võiksid olla vanametall.

Tänu georadari uuringule saime juba enne kaevamisi vaadata, mis linnuse õuel maa sees leida on. Ilma selleta oleksime ilmselt arvanud, et õuealal pole suurt midagi toimunud, sest kultuurkihti ei paistnud olevat. Nüüd aga tuvastasime ca 20 selgelt inimtekkelist kivist ala (mõõtudega u 2-3 x 2-3 m). Ühe sellise kivise ala kaevasime ka osaliselt välja. Hetkel ei oskagi öelda, millega nende kivihunnikute puhul tegu - kivid olid muidu tuld saanud ja nägid välja nagu kerisekivid, aga ahjuvare jaoks oli liiga vähe sütt ja nõge ning polnud ka suuremaid kive. Natuke nägi asi välja nagu munakivisillutis, aga teed need ei paistnud moodustavat. Kivide juurest leidsime ainult mõned põlenud loomaluude killud ja ühe söestunud viljatera. Hetkel ei oska me muud seletust pakkuda kui et tegemist on koldekohtadega, kus linnusesse pelgu tulnud inimesed said süüa valmiustada.

Leiumaterjali analüüs seisab alles ees. Järgmisel aastal valmib uuringust ka teadusartikkel, mille tulemusi loodame ka kohalikega jagama tulla. Võimalik, et jätkame väiksemaid uuringuid Alulinna ümbruses sügisel, kuid suuremate kaevamistega on selleks korraks kõik. Jätame midagi ka tuleviku arheoloogidele avastada.

Välitöid juhatasid Ragnar Saage Tartu Ülikoolist ja Kristo Siig Tallinna Ülikoolist. Uuring toimus uurimisgrantide RAUR (EKKD-TA9), ESTERRA (PRG 1931) ja TÜHI uuringufondi toel.

Jääme põnevusega ootama analüüside tulemusi ja teadusartikli esitlust!